Taihu kivide kasutamise ajalugu on pikk ja sügav, ulatudes juba hiliskevadesse ja sügisesse{0}}umbes 2500 aastat tagasi. Kui Wu kuningas Fuchai ehitas legendaarse kaunitari Xi Shi jaoks Suzhou linna Lingyani mäele kuningliku aia, kasutas ta Taihu kive; see on nende kasutamise üks varasemaid dokumenteeritud juhtumeid. Sui ja Tangi dünastiate ajal oli Taihu kivide kasutamine veelgi laiemalt levinud ja alates Songi dünastiast hakati neid pidama aiakujunduse põhiolemuseks. Kuid feodaalajastul olid Taihu kivid peamiselt keisrite, aristokraatide ja kõrgete{6}}ametnike vaba aja veetmise ja tunnustamise objektid. Oma hoovide kaunistamiseks ja eramõisate ehitamiseks kutsusid need eliidid sunniviisiliselt ajateenistusse töölisi kive kaevandama ja transportima-, mis tõi tavainimestele kaasa ütlemata kannatusi.
Kuigi "Huashigangi" (lillede ja kivide austusavaldus) juhtum leidis aset enam kui kaheksa sajandi eest, on sellest ajastust säilinud Taihu kivid erinevates piirkondades erinevates aedades laiali. Märkimisväärsed näited-, mida rahvas arvatakse olevat Huashigangi austusavalduse säilmed-, on *Yulinglong* (peen nefriit) Shanghai Yu aias; *Ruiyunfeng* (soodne pilvetipp) Suzhou No. 10 keskkoolis ja *Guanyunfeng* (kroonitud pilve tipp) Lingering Gardenis; "Lõunaaia jäänukkivi" Yangzhou muuseumis; ja *Xianrenfeng* (Surematu tipp) Nanjingis Zhani aias. Lisaks arvatakse, et Pekingi suvepalees asuv *Laorenshi* (vanamehe kivi) koos mitmete teiste Beihai pargist ja Zhongshani pargist leitud kuulsate Taihu kividega on suures osas samuti jäänused Huashigangi austusavaldusest, mis oli algselt mõeldud Põhja-Dynerngi Põhja-Kaifengi keiserlikule aiale Genyue; need kivid transporditi pärast Jini dünastia tõusu Pekingisse.
